Olin juba mõnda aega mõlgutanud mõtet saada koeraomanikuks. Kuid ei olnud leidnud seda "õiget" tõugu enda jaoks. Teadsin mis eesmärgil koera soovin. Koera, kellega saab palju tegeleda erinevates trennides, liikuda ja näitustel käija.
Oktoobri algul toimunud koeraspordi üritusel "Koerus" olin kohtunikuks. Peale punktist tagasijõudmist stardi paika nägin eemal Carrie kasvatajat koos oma uhkete valgete ja ääretult sõbralike koertega. Siis oli selge, täpselt sellist koera tahan ka mina. Niiöelda armumine esimesest silmapilgust. Peale üritust uurisin oma väga healt sugulaselt ja sõbralt Margitilt nende ilusate koerte kohta. Ei teadnud ma ei tõu nime, eripära ega midagi. Muidugi ega Margit siis selle tõu ja just kasvataja koerte kiitmisega kitsi ei olnud. Nagu muuseas mainis ta ka, et just hetkel on Carrie kasvataja Aili ühel koeral pesakond.
Egas midagi, õhtul koju jõudes lõin aga meie kõigi suurde abimehesse internetti tõu nime sisse ja uurisin asja lähemalt. Asjad hakkasid aina paremuse poole liikuma. Tõug just mulle loodud - tahab palju liikuda, ääretult sõbralik jne jne.
Siis tuli ka Ailiga ühendust võtta, et kas tal on veel mõni kutsikas vaba ja kas saab vaatama minna. Mõtlesin veel tükk aega järgi ja siis võtsin telefoni ning helistasin. Noo nii hästi ei saa minna. Just üks kutsikas on veel vaba, väga heade eeldustega näituste jaoks ja samuti emane - täpselt nagu soovisin. Leppisin ruttu kokku ka aja, millal vaatama minna. Oi ma ootasin seda päeva.
Kohale jõudes tulid väravapeale vastu kõigepealt kolm valget "kaunitari" ja seejärel ka Aili. Ja siis kohtusin ma ka Carriega. Appi nagu väike jääkaru kutsikas ja neid oli nii palju tervelt 5 kutsut. Kui ennem veel oli kahtlus, kas olen kindel siis peale kutsude nägemist polnud enam kahtlustki. Just, just, just...
Otsus oli enam kui kindel.
Oktoobri algul toimunud koeraspordi üritusel "Koerus" olin kohtunikuks. Peale punktist tagasijõudmist stardi paika nägin eemal Carrie kasvatajat koos oma uhkete valgete ja ääretult sõbralike koertega. Siis oli selge, täpselt sellist koera tahan ka mina. Niiöelda armumine esimesest silmapilgust. Peale üritust uurisin oma väga healt sugulaselt ja sõbralt Margitilt nende ilusate koerte kohta. Ei teadnud ma ei tõu nime, eripära ega midagi. Muidugi ega Margit siis selle tõu ja just kasvataja koerte kiitmisega kitsi ei olnud. Nagu muuseas mainis ta ka, et just hetkel on Carrie kasvataja Aili ühel koeral pesakond.
Egas midagi, õhtul koju jõudes lõin aga meie kõigi suurde abimehesse internetti tõu nime sisse ja uurisin asja lähemalt. Asjad hakkasid aina paremuse poole liikuma. Tõug just mulle loodud - tahab palju liikuda, ääretult sõbralik jne jne.
Siis tuli ka Ailiga ühendust võtta, et kas tal on veel mõni kutsikas vaba ja kas saab vaatama minna. Mõtlesin veel tükk aega järgi ja siis võtsin telefoni ning helistasin. Noo nii hästi ei saa minna. Just üks kutsikas on veel vaba, väga heade eeldustega näituste jaoks ja samuti emane - täpselt nagu soovisin. Leppisin ruttu kokku ka aja, millal vaatama minna. Oi ma ootasin seda päeva.
Kohale jõudes tulid väravapeale vastu kõigepealt kolm valget "kaunitari" ja seejärel ka Aili. Ja siis kohtusin ma ka Carriega. Appi nagu väike jääkaru kutsikas ja neid oli nii palju tervelt 5 kutsut. Kui ennem veel oli kahtlus, kas olen kindel siis peale kutsude nägemist polnud enam kahtlustki. Just, just, just...
Otsus oli enam kui kindel.
Carrie on paras kompu :) Lisaks ilule on talle ka kahe-kõrva-vahele palju antud.
ReplyDelete