Lootused olid veidi kõrgemad...

Osalesime Carriega laupäeval (13.02.2010) Eesti Samojeedide Tõuühingu korraldatud erinäitusel. Näitus toimus Tabasalu Spordihoones.
Reede õhtul oli Carrie üli rõõmsas meeleolus, kuna tädi Meril tuli juu külla. Neiuke ei osanud aga arvata, mis teda ees kõik ootab. Vist ei oleks nii väga rõõmustanud siis.
Varasemast tarkusest, mõtlesime Meriliga, et väsitame koera natukene ära enne kui hakkame teist pesema. Seda sai ka tehtud ja mingil määral isegi toimis kõik ilusti. Saime Carrie pestud, kammitud ja föönitatud.
Näituse eel olid lootused veidi kõrgemad, kui tulemus. Ei lootnud küll midagi väga kõrget aga suurepärast hinnet ikka. Kahjuks ei läinud meie seekordne näitus aga üledse mitte hästi. Saime kõigest väga hea hinde ja punase lindi.
Lohutada ei ole ennast aga millegiga, sest kõik oli tehtud, et tulemus tuleks suurepärane. Midagi ei ole teha, kuid kahjuks pole siiani Carrie sobinud ühelegi kohtunikule. Tehtud on selleks igasuguseid ime vigureid. Valmis olen ma kõigeks, Carrie ja tulemuste nimel. Pingutada tuleb lõpuni.
Öeldakse, et lootus on see, mis viimasena sureb! Minu jaoks hakkab lootus juba vaikselt surema, kuid see väike osa lootusest, mis veel alles püsib viimseni...

Samas tuleb ennast lohutada sellega, et rõõmu on Carriest endast tohutult. Vahel piisab tõesti vaid sellest, et ta mul olemas on. Vähemalt keegigi, kellest rõõmu tunda ning kellele toetuda!

Sellegipoolest, et tulemus ei olnud hea tuleb öelda, et Carrie ise oli näituseringis väga tubli!

Kas lihtsalt illusioon või siiski reaalsus?

Nooniii nooniii nooniii, esimene trenn pärast pikka pausi tehtud. Ei teagi kohe mis sellest arvata, kas rõõmustada ja karata või karta.
Jõudsime täna meie agility halli juurde üllatavalt vara, kui arvestada seda, et tavaliselt läksime joostes ning jõudsime alati napilt. Väljas oodates olid Carriel närvid läbi igaljuhul ja seda heas mõttes. Kisas ja karjus minu peale, et miks ma teda halli sisse ei lase. Isegi teised koerad ei pakkunud talle huvi, nii hästi oli teada, mis teda ees ootab.
Oiiii seda rõõmu kui saime halli sisse, Carrie ei teadnud kohe, mis ära teha, minul aga oli tegemist, et teda hallata. Saime platsile ja hakkasime vaikselt soojendust tegema.
Esimese harjutuse ajal jäi mul poolepealt suu lahti. Ma ei tundnud oma koera ära. Mul piisas nimetada takistuse nimi kui Carrie selle sooritas ja jummala õieti ning puhtalt.
Tekkis tunne, et kui mina päeval tööl olen teeb meie Carrie toas salatrenni. Pane või päevaks kaamera ülesse =)
Slalomis piisas mul ainult kätt edasi-tagasi liigutada ja öelda talle pööra. Fantastiline lihtsalt! Ei teagi mida edasi teha, kas hüpata ning rõõmustada või kartes oodata, et millal see otsa saab.

Trenni lõpus oli meil veel natukene aega ja võtsime koos treener Kairiga ette Carriele läbi rõnga hüppamist (rõngas oli maksi koerte kõrgus, mida me varem polnud proovinud) tutvustada. Heeeheee seal ronisin mina praktiliselt läbi rõnga, et Carriele selgeks teha, mis ta tegema peab. Küll me Kairiga hüppasime teineteiselpool rõngast. Aga ei midagi neiu näitas iseloomu ja punnis vastu. Lõpuks panime pingi ühelepoole ja Carrie sinna peale. Teiseltpoolt rõngast meelitades saime lõpuks läbi ta sealt. Küll ma tegin Carriega kokkuleppe, et hüpaku üks kord läbi rõnga ja ma annan talle terve peotäie kanapihve. Ei läinud see ka läbi. Loomulikult, kui neiu teadis, et isegi kui ta sealt läbi ei hüppa saab ta pärast kõik maiused endale ning neid on juba tunduvalt rohkem kui üks peotäis.

Olen pärast trenni täiesti sõnatu, fantastiline lihtsalt!

Kuid kas see on lihtsalt illusioon ja mööduv nähtus või siiski reaalsus? See jääb hetkel veel mõistatuseks nii mulle kui ka ilmselt teistele.

Aitab loorberitel puhkamisest!

Niisiis oleme edukalt ja õnnelikult elanud üle jooksuaja ja ka väiksemad pisikute rünnakud. Nüüdsest on taas aeg tegutsema hakata ehk TRENNIDES MÖLLAMA.
Juba kaks nädalat oleme tarkust taga ajanud Alla Petrova juures kuulekuse trennis. Sellega on lood nagu on, kui ikka perenaine on totaalselt tuulepea ja kobakäpp siis tuleb Carriel mind õpetada =). Pea kuu ajaga, mis kannatasime jooksuaja käes on paljud asjad mälusopist jooksma läinud. Noo aga esimese kahe trenniga leidsime need ilusti ülesse ja nüüdsest on lootust paranemise poole liikuma hakata.
Küll ma sain esimesed trennid Carrielt riielda. Ta mõtteid ei olnud nendel kordadel eriti raske lugeda. "Kuidas sa siis ei tea, et ülessanne käib nii", "Sa teed juu valesti, nii peab kõrval liikumist tegema". Kui minul veidi sassi läks vaatas Carrie küll, et noo mida sa nüüd teed. Sain ta valestimõistmisest ilusti aru ja parandasin ennast kohe. Viimase trenni lõpuks oli Carrie igaljuhul endaga väga rahul, kuna oli suutnud minu peakesesse kõvasti tarkust juurde õpetada =)

Tänasest läheme üle pika aja taas ka esimesse Agility trenni treener Kairi Raamatu juurde. Eks me näe kuidas see ala meil edenema hakkab. Igaljuhul mina juba ootan, et saaks koos Carriega funida. Mida Carrie sellest arvab on näha juba õhtul. Igaljuhul kanapihvidest, mis ma eile tänaseks trenniks ostsin arvas meie väike lumepall küll väga hästi ;)
Ise arvaks ka shokolaadist ilmselt kohe väga hästi, kui harva antakse.

Olete kunagi näinud/kuulnud laulvat koera

Meie Carriel andekusest puudu küll ei jää! Taaskord eile (12.10.2009) õhtul sain kõhutäie naerda. On teatud muusika, mis Carriele kohe väga meeldib! Lausa nii, et ta kaasa laulma hakkab. Hiljaõhtul kui algas sarja "Kaks ja pool meest" tunnusmuusika otsustas Carrie, et see lugu meeldib talle kohe väga. Terve loo aja laulis ta kaasa ja hämmastavalt täpselt.
Paar korda algul arvasin, et lihtsalt juhus aga võta näpust, EI! Iga kord laulab kaasa.
Nüüd siis siin ka olemas video klipp Carrie laulmisest :)

Ütle siis veel, et koer andekas pole!

Tarzanid õunapuude otsas

Meie pöörane nädalavahetus algas rahulikult! Reedel peale tööd võtsin Carrie kaasa ja läksime metsa jooksma nagu tavaliselt õhtuti. Oi kuidas meie lumepall naudib kui saab õhtul metsa jooksma ja möllama. Mängisime ja tegime ka natukene kuulekuse trenni. Just neid harjutusi, mida treener Alla on andnud!
Laupäeva hommikul ärgates ei teinud meie niu üleüldse väljagi, et mina ülesse tõusin. Kui olin pesus ära käinud ja kohvi jooksma pannud ringutas Carrie alles uniselt ja vaatas voodist mulle otsa pilguga, et kas ma pean ennast liigutama hakkama :)
Täielikult ülesse ärganuna ergutasin ka Carrie veidi ja siis panime metsa jalutama. Jeeeeijeee jälle saab joosta. Mäkke ja alla, mäkke ja alla käib meie rada seal ikka :) Kui olime ka kodus veidi koristanud helistas ema mulle, et pühapäeval läheb õunte võtmiseks ja ajagu meie Carriega aga ennast mähele. Võtsime siis härjal sarvist ja panime juba laupäeva õhtul mähele ajama. Ohh seda rõõmu!! Seal on juu sõbrad Derko ja Bacardi ja sab joosta, möllata, mängida jne jne.
Paar tundi aias jooksmist ja minu valgest maasika lõhnalisest koerast polnud enam haisugi järgi. Mustalt ja poriselt aga tohutult õnnelikuna ronis Carrie minu kõrvale ja ohkas rahuldust tundvalt.
Hommikul kui mina alles virgusin oli Carrie juba välja möllama lastud. Joostud ja ka paar auku ema lillepeenardesse kraabitud tuldi ka mulle "Tere hommikust" ütlema :) Juhuuuu polnudki mind ära unustatud.
Olles luugid lahti saanud tuli aeda tegutsema minna. Hakkasime koos Carrie ja Derkoga mahakukkunud õunu kottidesse korjama. Ei saanud loomad aru, miks mina õunu kotti loobin ja neile tegi see palju nalja ja oli vaja mängida minu õunakotiga. Mis sellest, et kott oli mõlemast kaks korda suurem kartulikott, oli vaja seda hakata sikutama ja minema tarida!
Maast õunad korjatud, tuli ette võtta korjamine puude otsast ja siis läks alles õige nali ja trall lahti! Selleks ajaks oli ka Bacardi kohale jõudnud koos Mairi ja Meelisega.
Kuna puud on tohutult kõrgustesse kasvanud ei jäänud muud võimalust kui puuotsa ronida! Seljakotid kõhupeale kinnitatud ronisin esimese puu otsa. Ise kõrgel lehtede ja okste vahel, maa ja taeva vahel kõõludes sai ka koeri hüütud. Hiiihiii läksid segadusse, kes kust meid hüüavad. Kui lõpuks aru said kust hääl tuleb oli Carriel mure. Miks mina puu otsas olen ning temal ka sinna vaja saada. Kuid üritused jäidki üritusteks, kahjuks või siiski õnneks. Kisamist ja karjumist ennast puunajale püsti ajades oli kõigil kolmel koeral küll ja küll. Sai ka mõni väiksem õun, mis mahlaks läheb alla visatud ning sellepeale oli veel rohkem segadust. Noonii nüüd loobivad meid veel õuntega ka.
Õunapuude otsas oli sellesmõttes kindel, et koerad sinna vastu hüpates ei pannud seda kõikuma. Proovi sa aga redeli peal kõlkuda nii. Kui redeli pind pole absoluutselt kindel ja ka koerad kõigutavad seda. Oli nii paaril korral tunne, et sajan koos õunte ja redeliga mööda maad :) Siiski siiski õnnestus seda vältida.
Palju karmin oli olukord kui mindi tuppa kohvipausile aga mind puuotsa unustati. Nimelt puu kuhu ilma redelita ei saa ja esimene haru on ka tohutult kõrgel. Ronisin redeliga sinna otsa ja siis Mairi (minu kallis õeraasu) redeli võttis, et selle otsast õunu korjata unustas selle tagasi panna, et ma ka alla saaksin. Nii mindigi tuppa kohvile aga mina istusin ikka puuotsas. Ka koerad võeti tuppa kaasa ja noh Carriel polnud samuti asja, et perenaist pole! Tore niipalju siis minust tal asja ongi :)
Õhtul rampväsinuna koju jõudes oli aga tunne hea. Tehtud oli saanud palju, palju. Ka Carrie tundis mõnusat tunnet keerates väsinuna diivanile ennast kerra. Silmad kinni ja unemaale ta läinud oligi...
Tänasks on minu jalalihased igaljuhul kanged, Carriel seevastu vist mitte :) lucky selline!

Pisike peake tarkust täis

Täna sai alguse meil Carriega taaskord koolitee! Nimelt alustasime kuulekuse treeninguid Alla Petrova juures.

Esimese tunni algus ei olnud just paljutõotav. Tund oli kokku lepitud kella 16.30-ks. Jõudsime Carriega kuskil 10 minutit enne algust kohale. Aga keda me ei leidnud oli Alla noo mis seal ikka eks ootame! Tegime veel tuuri metsa all ja liikusime treeningplatsile tagasi. Kell oli selleks ajaks saanud juba 16.40. Siis hakkas tekkima kõhklus, kas Alla on ära unustanud ja meie esimene trenn, mida ootasime terve nädala pikisilmi jääb tõesti ära!

Võtsin taskust aga väikese ja väga kasuliku vidina mobiiltelefoni ja valisin treeneri numbri. Alla võttis pea kohe kõne vastu ise väga ähmi täis olles. "Tead ma olen ummikus, kuna avarii on teepeal! Ma jõuan umbes 10 minuti pärast." rääkis Alla. Mis muud meil üle jäi kui oodata.

Kui Alla kohale jõudis oli Carriel selge nüüd läheb lõbusaks ja tegudeks! Ei jõudnud meie Carrie ära oodata, millal Alla talle kasvõi natukenegi tähelepanu pööraks.

Läheb lahti! Mida me oskame kutsikakoolist oli treeneri esimene küsimus. Näitasime ilusti siis kõik oma tarkused aga ette. Päris hea oli olnud. Seejärel saime mõned näpunäited, kuidas käske veidi muuta. Seejärel proovisime ka need kõik läbi. Peale harjutusi viskas Carrie aga küllili ja vaatas meile Allaga otsa, et kuulge aitab naljast ma olen väsinud :)

Lahtiselt jookstes, ei taha Carrie kutsumise peale minu juurde tulla ka sellele saqime lahenduse!! Lähen liiga otse peale, mis koerale annab teada ohust. Peale näpunäidete rakendamist läks asi paremaks!

Veel mõned korrad erinevaid käske harjutatud sai mängule mindud. Oii see on meie lemmik loopida ja sikutada mänguasja! Kui Carrie nägi, et mänguasja võtsin kisas üle terve mustamäe "yesss möllame!"

Nii müstiline aga samas hea oli vaadata, kuidas Alla tegi nii nagu tahtis ja koer oli täiesti allutatud temale.

Carrie pisike peake tarkust kuhjaga täis ja järgmine trenn kokkulepitud võis alata jalutuskäik kodu poole.

Kojujõudes ei jaksanud Carrie isegi mitte diivanile ronida vaid keeras esikusse uksealla pikali ning paari minuti pärast kostis sealt vaid üks suur ja rahulolev norin!! ZZzzzzz....

Armastus esimesest silmapilgust :)

Olin juba mõnda aega mõlgutanud mõtet saada koeraomanikuks. Kuid ei olnud leidnud seda "õiget" tõugu enda jaoks. Teadsin mis eesmärgil koera soovin. Koera, kellega saab palju tegeleda erinevates trennides, liikuda ja näitustel käija.
Oktoobri algul toimunud koeraspordi üritusel "Koerus" olin kohtunikuks. Peale punktist tagasijõudmist stardi paika nägin eemal Carrie kasvatajat koos oma uhkete valgete ja ääretult sõbralike koertega. Siis oli selge, täpselt sellist koera tahan ka mina. Niiöelda armumine esimesest silmapilgust. Peale üritust uurisin oma väga healt sugulaselt ja sõbralt Margitilt nende ilusate koerte kohta. Ei teadnud ma ei tõu nime, eripära ega midagi. Muidugi ega Margit siis selle tõu ja just kasvataja koerte kiitmisega kitsi ei olnud. Nagu muuseas mainis ta ka, et just hetkel on Carrie kasvataja Aili ühel koeral pesakond.
Egas midagi, õhtul koju jõudes lõin aga meie kõigi suurde abimehesse internetti tõu nime sisse ja uurisin asja lähemalt. Asjad hakkasid aina paremuse poole liikuma. Tõug just mulle loodud - tahab palju liikuda, ääretult sõbralik jne jne.
Siis tuli ka Ailiga ühendust võtta, et kas tal on veel mõni kutsikas vaba ja kas saab vaatama minna. Mõtlesin veel tükk aega järgi ja siis võtsin telefoni ning helistasin. Noo nii hästi ei saa minna. Just üks kutsikas on veel vaba, väga heade eeldustega näituste jaoks ja samuti emane - täpselt nagu soovisin. Leppisin ruttu kokku ka aja, millal vaatama minna. Oi ma ootasin seda päeva.
Kohale jõudes tulid väravapeale vastu kõigepealt kolm valget "kaunitari" ja seejärel ka Aili. Ja siis kohtusin ma ka Carriega. Appi nagu väike jääkaru kutsikas ja neid oli nii palju tervelt 5 kutsut. Kui ennem veel oli kahtlus, kas olen kindel siis peale kutsude nägemist polnud enam kahtlustki. Just, just, just...

Otsus oli enam kui kindel.