Osalesime Carriega laupäeval (13.02.2010) Eesti Samojeedide Tõuühingu korraldatud erinäitusel. Näitus toimus Tabasalu Spordihoones.
Reede õhtul oli Carrie üli rõõmsas meeleolus, kuna tädi Meril tuli juu külla. Neiuke ei osanud aga arvata, mis teda ees kõik ootab. Vist ei oleks nii väga rõõmustanud siis.
Varasemast tarkusest, mõtlesime Meriliga, et väsitame koera natukene ära enne kui hakkame teist pesema. Seda sai ka tehtud ja mingil määral isegi toimis kõik ilusti. Saime Carrie pestud, kammitud ja föönitatud.
Näituse eel olid lootused veidi kõrgemad, kui tulemus. Ei lootnud küll midagi väga kõrget aga suurepärast hinnet ikka. Kahjuks ei läinud meie seekordne näitus aga üledse mitte hästi. Saime kõigest väga hea hinde ja punase lindi.
Lohutada ei ole ennast aga millegiga, sest kõik oli tehtud, et tulemus tuleks suurepärane. Midagi ei ole teha, kuid kahjuks pole siiani Carrie sobinud ühelegi kohtunikule. Tehtud on selleks igasuguseid ime vigureid. Valmis olen ma kõigeks, Carrie ja tulemuste nimel. Pingutada tuleb lõpuni.
Öeldakse, et lootus on see, mis viimasena sureb! Minu jaoks hakkab lootus juba vaikselt surema, kuid see väike osa lootusest, mis veel alles püsib viimseni...
Samas tuleb ennast lohutada sellega, et rõõmu on Carriest endast tohutult. Vahel piisab tõesti vaid sellest, et ta mul olemas on. Vähemalt keegigi, kellest rõõmu tunda ning kellele toetuda!
Sellegipoolest, et tulemus ei olnud hea tuleb öelda, et Carrie ise oli näituseringis väga tubli!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment